5. Päev - Природонаучен музеј на Македонија ja Makedoonia koolid

Viies päev algas nii nagu kõik eelmisedki, hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Kogunemine oli kell
8.30, et istuda neljakaupa taksodesse ning sõita Skopje Loodusloo muuseumisse. Sõit maksis umbes 4 eurot (vahemaa oli 5-6 km) ning kohalikud ütlesid, et odavam on võtta neljakesi takso kui liikuda ühistranspordiga.

Muuseumituuri juhatas sisse muuseumi direktor, kes selgitas kui palju ja milliseid liike nende kogudes leidub. Seejärel said kõik iseseisvalt väljapanekut uudistada. Ekspositsiooni kohta peab ütlema, et see oli üsna vana ja üksluine ning makedoonia keeles. Ei kujuta ette, et see lastele suurt põnevust pakuks, võib-olla ehk oma ala ekspertidele. Muuseum oli tegelikult aga väga suur ja muljetavaldava kollektsiooniga.

Muuseumikülastuse teiseks osaks olid töötoad. Esimeses töötoas tutvustati meile Makedoonia paleontoloogilisi leide, misjärel saime lauale asetatud kivistisi, luid ja mulaaže uurida, mõõta ja joonistada. Teine töötuba oli aga mineraalidest, kus tutvusime Mohsi skaalaga, lisaks näidati kuidas reageerib hape erinevate mineraalidega.

Kella 12ks oodati meid Vera Ciriviri Trena põhikoolis. Tutvusime sealse siseõue, klasside ning triiphoonega. Ekskursiooniks olime jaotatud kolme gruppi, mida juhatasid kooli õpetajad.
 Maja oli üsna väsinud olemisega, aga seinu ilmestasid arvukad laste tööd ja joonistused ning vastu tulnud lapsed olid rõõmsate nägudega. Erilist muljet avaldasid aga õpilased, kes tutvustasid kasvuhoones tehtavat uurimistööd. Need noored on tulevased teadlased ja tipptegijad! Lisaks sellele, et nad rääkisid väga hästi inglise keelt, oskasid nad meile tutvustada oma uurimistöö kõiki etappe mängleva kergusega, millega ka paljud üliõpilased hakkama ei saaks.

Peale koolikülastust saime vaba aja, et omal käel Skopje linnaga tutvuda. Makedoonlane Elena juhatas
meid Skopje keskväljakule ning tutvustas teele jäävaid vaatamisväärsusi. Käisime ka vanal turutänaval (Old Bazaril), mis oli täis kulla- ja hõbedapoode, kangakauplusi ja muid poekesi, mille vahele olid pikitud väikesed söögikohad.

Siis võtsime aga jälle taksod ning sõitsime päeva viimasesse sihtkohta Marija Kiri Sklodovska kooli, mis on meie süsteemi järgi põhikooli järgne kutsekool. Kooli spetsialiteediks on keemia ning sellega seotud harud – farmakoloogia, biotehnoloogia jne. Õpe kestab seal olenevalt erialast 3, enamasti 4 aastat. Meile tutvustati kooli uut laborit, kus käib töö peamiselt toiduainetööstuse jääkide (munakoored, pressjäägid jne) väärindamise suunal. Labor oli kena ning sisustus oli kõrgel tasemel.

Päeva võtsime kokku taaskord hotelli restoranis. 

4. päev - ŠARI RAHVUSPARGI KÜLASTUS

Kogunesime taaskord kella kaheksaks hommikusöögile. Hommikusöögiks pakutakse siin hotellis nisukukleid, valget ja tavalist juustu, võileivasinki, värsket kurki ja tomatit, keedu- ja praemune ning viinerilaadseid vorste. Valik pole just rikkalik, aga kõhu saab täis.

Väljasõit/kogunemine oli täna eelmistest päevadest veidi varajasem, sest ees ootas üsna pikk (1,5 h) bussisõit Makedoonia kõige uuemasse rahvusparki Šari mäe jalamil. Bussisõidu ajal muljetasime eelmise päeva sündmustest ja puhusime tööjuttu. Otil said vist kõik kontrolltööd parandatud, sest seekord tal neid kaasas enam polnud.

Kui kohale jõudsime, võttis meid Kitka nimelises hostelis vastu lahke pererahvas, kes pakkus teed ja kohvi. Kõik tundsid ennast mõnusalt ja peesitasid päikese käes. Ühel hetkel tuli siiski see laisklemine jätta ja teele asuda. Esimesed mõnisada meetrit kulgesid külateedel, mida ääristasid üsna suured, aga inimtühjad eramud. Retkejuhilt kuulsime, et mõned pered on kolinud siit linna paremat elu otsima, aga on ka albaanlaste suvemaju, mis suurema osa ajast niisama tühjalt seisavad.

Edasi liikusime mööda metsarada aina ülespoole. Eestlased muidugi olid iga mõne aja tagant tagumikud taeva poole mõnda taime määramas või mardikat imetlemas. Teised keskendusid pigem matkamisele. Umbes kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta – väikesele platoole, mida ilmestas veesilm ning kus oli lõkkekoht ja võimalus mingit müstilist sinist torujuhet pidi vett saada.
Lühikese puhkepausi järel liikusime tagasi alla, nüüd küll teist ja metsikumat teed pidi, vahepeal kibuvitsade vahel põigeldes ja mägiojasid ületades. Vaated olid taaskord suurepärased ning lumised mäetipud olid peaaegu siin samas.
Tagasi lahke pererahva juurde jõudes ootas meid juba veidi jahtunud lõunasöök (olime tulnud oodatust tunni võrra hiljem). Esimene käik sisaldas riivitud ja maitsestatud toorest peeti, kapsast ja porgandit, filotaignast kohupiimapirukat- bureki ja muidugi kõrvale rakijat.
Põhiroaks oli nende traditsiooniline savinõus küpsetatud roog valgetest ubadest - Tavče-gravče. Tõeliselt maitsev!

Hilisele lõunasöögile järgnes jällegi laisk mõnulemine ja jutustamine. Lõpuks saime aga oma väsinud liikmed bussi vedada ning tagasi hotelli sõita. Päev lõppes õhtusöögiga hotelli restoranis. 

3. päev - MATKA KANJON

Hommikusöök kell 8, väljasõit kell 9.00. Tegelikult hilinesime väljasõiduga, sest kondiitriäri oli unustanud meie grupi lõunavõileibade tellimuse (eile oli Ramadani viimane päev ja suured pidustused, äkki tasub põhjust otsida sealt...), seega pidime ootama, et usinad pagarid kiiresti u 40 võileiba valmis vorbiks. Kui võileivad peale paarikümneminutilist ootamist lõpuks valmis said, asusime teele Matka kanjoni poole.

Alustasime väikese tuuriga külastuskeskuses, mis asus vanas hüdroelektrijaama majas. 15 minutilise giidituuri käigus tutvustati maja ajalugu ning interaktiivse näituse vahendusel elektrienergia tootmise viise.  Peale seda suundusime edasi Matka kanjoni sügavustesse.

Kuna eestlane ei tunnista lahustuvat kohvi, mida meile hommikusöögilauas pakutakse, siis enne matkapäevaga alustamist käisime läbi ka väikesest restoranist, kust saime masinakohvi hankida. Kaks kohvi oli kokku 350 kohalikku, mis tähendab ligi 6 eurot.
 Jagasime grupi kahe paadi vahel ja sõit mööda maalilist Matka paisjärve (vanim tehisjärv Makedoonias) võis alata. Vesi oli türkiissinine, puud ja põõsad erinevates rohelise varjundites ning järve ümber kõrgusid võimsad kaljud.   Mõne ajapärast jõudsime esimesse sihtkohta – Vrelo koopani, mida peetakse maailma sügavaimaks veealuseks koopaks (sügavus on kirjade järgi üle 200 meetri). Näha oli seal nii stalagmiite kui stalaktiite. Koopa tagumises otsas olid kaks väikest järve, mõlemad üsna sügavad.

Istusime jälle paatidesse ning peatusime peale lühikest sõitu kaldaääres kust algas matkarada,  mis viis mägedes asuva kloostrini.
Matkarada kulges üsna püstloodis mööda mäekülge ülespoole. Selle läbimine võttis vaid pool tundi, aga oli sellegipoolest jalgadele kurnav. Tippu jõudes avanes lummav vaade ümberringi asuvatele mägedele. Väikesel platsil oli kabel ja pisike majalobudik, lisaks oli matkajatele mõeldud varjualused laudade-toolidega. Nautisime vaateid ja sõime kaasavõetud võileibu.

Õnneks ei pidanud me tagasi alla jõudmiseks läbima tuldud rada (mis oleks päris suur katsumus olnud), vaid saime minna laugemat, aga veidi pikemat teed. Allaminek kulges tõusude ja langustega kuni jõudsime kanjoni põhjas voolava Treska jõeni (mis ongi paisutatud Matka tehisjärveks). Julgemad (Eestlased ja Taanlased) käisid ennast jões jahutamas.

Kella poole viie paiku istusime bussi ja algas tagasitee. Bussi aknast avanesid vaated Skopje ääre – ja kesklinnale. Oli huvitav jälgida arhitektuuri ja tänavapilti. Skopje kesklinna ilmestavad arvukad skulptuurid ja monumentaalsed ehitised. Suurejoonelisust varjutavad aga pooleli jäänud „tondilossid“ ja tohutu maha visatud prahi hulk.
Õhtusöögiks kogunesime kell seitse hotelli restorani. Saime küll kõhu kõvasti täis, aga maitseelamused jäi eelmise päeva restoranikülastusega võrreldes kasinaks.

2. päev - TUTVUMINE, KILPKONNAD JA BOTAANIKAAED

Hommikusöök kell 8.00, kogunemine kell 9.00.

Tänaseks staabiks oli keemia instituut, mis nägi välja üsna vana ja räsitud, aga sellevõrra omapärane. Esmalt tutvusime üksteisega ja "lõhkusime jääd". Seejärel saime läbi ettekannete tuttavaks iga riigi esindusorganisatsiooniga. Ja muidugi vahetati ka ka kingitusi. Eestlaste poolt oli korraldajatele mõeldud pakki pandud Nopri talu juustu, kommi ja memmede kootud villased sokid. Ülejäänud seltskonnale pakkusime täna vürtsikilu ja leiba. Saime ka isekingitusi vastu. Neid asume hiljem avastama.

Peale väikest kohvi, küpsise ja kiluleiva pausi suundusime lähedal asuvasse parki, et tutvust teha kilpkonnadega. Põhja-Makedoonias leidub kahte liiki kilpkonni – Testudo graeca ja Testudo Hermanni ning meie ülesandeks oli neid pargist leida nii palju kui võimalik. Leidsimegi kokku ligi 20 isendit (mõlemast liigist) ning seejärel saime jälgida, kuidas neid mõõdeti ja märgistati. Märgistamine tähendab kilbi sisse teatud kindlate märgiste saagimist, mis ei pidavat neile kuidagi haiget tegema ega hilisemat elu segama. Muuhulgas näitas üks kilpkonnadest meile ka oma peenist. Ohh, seda elevust! Teised aga proovisid meist roojamise abil lahti saada. Ja muidugi proovisid nad kohe kiiresti põgeneda, kui nad käest maha pandi. Käes hoidmise tegid nad aga oma rabelemise ja teravate küünistega üsna ebamugavaks. 

Tagasi instituuti jõudes ootas meid lõunapaus. Pakuti hakklihaga täidetud lehttaignapirukat – midagi
tšebureki taolist ning kõrvale maitsestamata joogijogurtit. Kokku sobisid need kaks asja hästi.

Peale kehakinnitust suundusime instituudi kõrval asuvasse väikesesse botaanikaaeda, mille lehtlas/õuesõppeklassis õpetati meile seebi tegemist. Lavendilõhnaline seep saigi valmis ning lubati meile enne ärasõitu kaasa pakkida.  Seejärel tutvusime iseseisvalt botaanikaaia endaga – väike maja kaktustele ja sukulentidele ning erinevate teemadega alad õues. Kahjuks olid sildid makedoonia keeles või hoopis maha kulunud, nii et taimenimetuste teadasaamine oli üsna keeruline.

Viimane „töine“ osa möödus jälle instituudihoones. Meile tutvustati uurimusliku õppe põhimõtteid ( plaan on seekordsed tunnikavad teha selle alusel) ning seejärel toimus esimene ajurünnak töörühmades, et leida tunnikavaks sobiv teema.

Õhtusöögiks viidi meid restorani, kust väljusime mitmesaja grammi võrra raskemana, aga väga rahulolevalt. 

1. päev TALLINN-WARSZAWA-SKOPJE

Head aega Tallinn, Skopje kutsub! 20. aprilli varahommikul kohtusid EBÜ liikmed – Heli Illipe, Aiki Jõgeva, Urmas Tokko, Ott Maidre, Piia Haab, Kaisa Helena Luht, Cristina Kaska ja Tiivi Rüütel Tallinnas lennujaamas, et lennata Põhja-Makedooniasse, järjekorras eelviimasele Erasmus+ projektikohtumisele.

Kuna kell oli varajane (tõusta tuli juba enne kella nelja hommikul) olid kõik lennujaama jõudes mõnevõrra unised. Esimene lennusõit mööduski enamusel täiendavaid uneminuteid püüdes. Varssavis oli järgmise lennuni aega 4 tundi ning suurema osa sellest ajast istusime restoranis juttu puhudes – maast ja ilmast, aga kõige rohkem ikka tööst. Kuna kell oli varajane, siis kahjuks tomatisuppi ei pakutud ning pidime leppima hommikusöögipakkumistega. 

Jätkulend Varssavist Skopjesse kestis veidi alla kahe tunni, mille usinamad (või vähem usinad - kuidas võtta) sisustasid kontrolltööde parandamisega. Teised aga tukkusid, lugesid või muljetasid tööelust Varssavis tulid samale lennule ka projektis osalevad poolakad. Kui esialgu tahtsime lennujaamast võtta hotelli jõudmiseks takso, siis nemad plaanisid hotelli liikuda kohalikku bussiteenust kasutades. Võtsime

neile sappa ning mahutasime ennastki bussile, mis meid lennujaamast bussijaama viis. Sealt edasi oli aga juba paarikümne minuti tee hotelli. Võtsime jälle poolakate kannule ja kohale me nii jõudsimegi.
Peale enda tubadesse sättimist ning lamamisharjutusi voodil, sättisime ennast kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse õhtust sööma. Valisime välja kirjade järgi kohalikke roogi pakkuva Soul Kitcheni, mis pigem suhteliselt tavalist grillrestot meenutas. Teenindaja abiga suutsime siiski tuvastada ka kohalikumad toidud ning me ei pidanud pettuma – need olid ülimaitsvad. Siis aga, oh üllatust...tuli välja, et Urmasel on täna sünnipäev! Lõõritasime selle puhul talle sünnipäevalaulu laulda ja siis veel teist kordagi ning Urmas kostitas meid koogiga. Palju õnne, Urmas!

Kehad ümaramaks söödud, astusime läbi kaubanduskeskuse toiduosakonnast, et pudelivett osta (hotelli kraanivesi ei pidavat kahjuks joodav olema) ning nii see päev õhtusse veeres.

Ilm on siin mõnusalt soe ja päikeseline (kuigi lubab läbipäevil sadama hakata). Puud on juba lehte
läinud ning esimene niitmine on ilmselt nii mõneski koduaias juba tehtud.

HELLO NORTH-MACEDONIA

Meie Erasmus projekti eelviimane kohtumine saab toimuma 20.-26. aprillil Põhja-Makedoonias. Seekord osutusid väljavalituteks lisaks grupijuhile Heli Illipele veel Aiki Jõgeva, Tiivi Rüütel, Piia Haab, Kaisa-Helena Luht, Cristina Kaska, Urmas Tokko ja Ott Maidre. 

Seekord jagab reisimuljeid Piia Haab.

Greetings from Estonia