Väljumine Tallinnast algas ehmatusega. Vaatamata sellele, et me olime lennujaamas kohal poolteist tundi enne väljalendu, siis tekkis raskusi õigeks ajaks julgestuskontrollist läbi saamisega. (Artikkel õhtulehest) Enamik peeneid masinaid ei töötanud (olevat rikkis) ja mitu lennukitäit rahvast pidid mahtuma ühest masinast läbi. Kui algul tundus, et pole hullu, jõuame, siis mida aeg edasi, seda aeglasemalt liikus tavajärjekord. Sest "kavalpead" läksid ostsid kiiresti koha ekspressjärjekorda (mis oli veidi lühem), aga liitus tavajärjekorraga. Mõned nahaalsemad ronisid vahelintide alt läbi jne. Meie lend pidi väljuma 7.05, meie selja taga seisid mõned korralikumad, kes ootasid pääsemist 7.00 väljuvale lennule. Mingist hetkest saime aru, et närvitsemine ei anna midagi - kas lennuk ootab meid või jääme maha. Saime sellest segadusest läbi 7.13. Õnneks lennukit peeti veidi kinni ja saime peale. Lend väljus 7:43.
Meie õpetajatena oleks asja korraldanud paremini. Mikrofonidest anda teada mis lennule pääsejad saavad kiirem turvakontrolli ja mis hiljem. Ka "kadunud" reisijad oleks saanud valjuhääldajate abil kiirem turvakontrolli lubada ja probleemid oleks lahendatud. Meie ees trügisid turvakontrolli reisijad, kel oli lennukile pääsemiseks aega veel 40 minutit. Katsusime turvameestele soovitusi jagada, aga asjata.
Lennuk lisas kiirust ja Munich´isse jõudes olime graafikust maas vaid 15 min. Kahe lennu vahe oli üle kahe tunni, nii et meil oli aega tualette kasutada, puhata, süüa jms. Porto lend kestis kolm tundi ja nagu viimati lahkudes, siis Porto võttis meid vastu päikesepaistelise suvise ilmaga. Natuke ootamist ja flixbussiga Coimbrasse.
Coimbra nägi välja nagu Tallinn suvel - täis kaevikuid ja ummikuid. Meie hotell Ibis asub just sellise kaeviku kaldal. Õnneks on portugaallased selline rahulik rahvas - lähevad normaalsel ajal õhtule, öö läbi tööd ei tee ja hommikul magavad une täis. Seega ei seganud see ehitus ka meid.
