Laupäeva hommikut alustasime väljasõiduga. Esialgu lubas ilmaennustus tervet päeva vältavat sadu, kuid mida lähemalt ,seda mõnusamaks ennustus läks. Igaks juhuks haarasime kaasa vihmariided ja veekindlad jalanõud, kuna Vaibla linnuvõrkude juures oli eelmistel päevadel põlvini muda-pori segu.
Jagasime grupi kaheks. Bussi parem pool läks Oiu sadama matkarajale ja vasak pool Vaiblasse.
Oiu sadam on kenaks ehitatud. Ka matkarada on puhas laudtee heade vaadetega. Kõik said ise rahulikult kulgeda, lugeda infotahvleid, jalga puhata ja juttu rääkida. Kuna oli "Maal elamise päev", siis sättisid parajasti oma müügilette üles ka kohalikud ettevõtjad. Kes soovis sai uudistada.
Tunni aja pärast hakkas tihedalt vihma tibama ja meie rühmad pidid vahetuma. Õnneks väga pikalt vett ei tilkunud. Linnujaama tööruum oli suhteliselt tilluke ja pressisime end sinna sisse kõik kokku, et näha, kuidas käib lindude mõõtmine, kaalumine, ülestähendamine. Esireas olijad said võimaluse uuritud linnuke vabadusse päästa. Pärast väikest loengut oli vaja püünisvõrgud üle vaadata. Eelmine grupp hoiatas meid sügava muda eest. Õnneks oli linnujaamal pakkuda suuri kalamehe säärikuid, sest plätude või matkasaabastega püügivõrkude juurde poleks küll saanud minna. Eksootika missugune!
Lindude rändeks väga hea päev polnud, aga päris tühjade kätega ka ei jäänud. Leidsime mõne sinitihase, lehelinnu, isegi ühe käbliku. Linnud pandi kotikestesse ja rändasid vaatlusjaama. Tagasiteel hakkas vihma sadama ja vaatlejad tormasid tagasi võrke kokku panema. Vihmaga linde võrkudesse ei püüta. Aitäh, Kristjan Adojaan - hariva hommikupooliku eest!
Lõunasöögi tõi meile Võrtsjärve kalamuuseumisse "Kataköögid". Sõime kõrvitsa-aedviljasuppi koos lihapallidega, peedihummust koduleivaga ja magustoiduks käsitöömarmelaadiga kirjut koera. Väga maitsev kõhutäis. Aga eestlased on harjunud kõike kellapealt tegema. Ja kisuvad natuke närviliseks, kui aeg üle hakkab tiksuma. Lõunapoolsed rahvused lasevad toidul hea maitsta, teevad suitsu, räägivad juttu .... ja aeg muudkui venib.
Esimene grupp jäi kalamuuseumisse ja teine läks Henn Timmiga Mustjärve äärde. Kalamuuseumis oli uudistamist palju. Giid oskas erinevate kalade kohta palju huvitavat rääkida. Klassis kuulasime kõigepealt loengut ja seejärel tegime kalatrükki (
Gyotaku) kaasavõetud särkidele. Päris lahedad asjad tulid välja - hea idee, tasub ka edaspidi lastega katsetada.
Mustjärve ääres oli lahe õõtsik. Seal oli vaja kergelt liikuda. Mõned võtsid jalanõud jalast ära ja
sulistasid paljaste varvastega. Enamik suutis "hõljuda", aga mõni tugevam suutis ka läbi astuda. (ütles, et elu käis silme eest läbi). Püüdsime mõningaid loomakesi, vaatasime taimi, katsusime vett, määrasime taimi, korjasime seeni jne. Oli üks mõnus pärastlõuna.
Õhtusöök sai organiseeritud saunaõhtuna Tartust väljas. Süüa sai ohtralt, kuuma sauna ja külma tiigivett ka. Ning õhtu lõppes suure ühistantsuga.
No comments:
Post a Comment