6. päev - KOKKUVÕTTED

Hommikul suundusime vaatama kohalikke koole. Esimene nn. Primary School asus tavalises kortermajas läbi viie korruse. See pidi Poolas täiesti tavaline olema, et neid nii paigutatakse. Meie külastasime natuke eriliste laste kooli ja peamiselt näidati meiel tühje klassiruume ja koridore. Selgitati kuidas on neil süsteemid korraldatud, kuidas kedagi õpetatakse ning kui suurtes gruppides. Jagus palju küsimusi. Sealsamas kõrval asus ka suur nn. High School, mis on väga vana ning kus on õppinud ka Karol ise (Leidsime ta pildi lõpetajate tahvlilt) ja praegune Poola president. See maja meenutas seestvaates Tallinna reaalkooli - suurte treppide ja kõrgete lagedega vana hoone, kus igast nurgast õhkub ajaloo hõngu. 

Et tutvuda kohaliku kaubaga, siis viidi kogu grupp tunniks turule. Karol kinnitas korduvalt, et kui soovite midagi kallimat osta, siis kutsuge teda, sest osad "on tulnud mägedest ja küsivad turistilt palju raha." Ostsime juustu, vorstikesi, maiustusi, maasikaid. 

Järgmisena võeti suund linnaosale, mis kannab nime Nowa Huta (tõlkes uus terasetehas). See asum rajati sellisena pärast teist maailmasõda kui Poola kommunistlik valitsus keskendus Krakowis tohutule äsja rajatud Lenini nimelisele terasetehasele. Töölistele ja nende peredele rajati revolutsiooniline töölisklassi eeslinn, vastukaaluks kodanlikule ja religioossele linnas asuvale ülikooli piirkonnal. Lõppkokkuvõttes see sotsialistlik-realistlik plaan ei realiseerunud ja praegu on see piirkond turismi sihtkoht. Tegime sisseosta suveniiripoes, istusime teatrikohvikus. Külastasime ka piirkonna kuulaimat kirikut Kosciol Matki Božej Krolowej Polski (Arka Pana). Kus kuulata vaadata oli väga palju. Meie giid oli väga hea jutuga ja taas oli hea kuulata raadiosaatja ja kõrvaklappidega, ei pidanud üksteise seljas seisma ja suhu vahtima. Väga hea idee, mis tasub meeles pidada. 

Ekskursiooni lõppedes anti meile veidi vaba aega sisseostude tegemiseks Galeria Krakowska´s. Selle suurus väsitas juba ringi vaadates. Aga kõik soovijad said aega ringi jalutamiseks ning kohtusime Hotelli ees kell 16.55, et kuulata ära viimased ettekanded ja kokkuvõtted tehtud töödest

 

5. päev - ÜLIKOOLIS

Hommikul võtsime taksodega suuna Ülikooli poole, kus asub Nature Education Center (loodusmuuseum). Seltskond jagati kahte gruppi - põhja-makedoonlased ja taanlased olid ühes ning eestlased ja portugaallased teises. Meie seltskond alustas ringkäiguga topiste seas. Saime kuulda ajaloost, võimalustest selliseid asju tundidesse lõimida ning miks üks või teine väljapanek just selline on. Peale kohvipausi tehti meile ringkäik eluslooduse evolutsiooni osakonnas ning mineraalide väljapanekus. Selle viimase üle olid portugaallased eriti rõõmsad kuna nende teine eriala lisaks bioloogiale on geoloogia. Küsida sai palju ja mõne koha peal oskasid ka grupikaaslased sõna sekka öelda. Taas väga head giidid ja huvitavad ringkäigud.

Lõunasöök oli hiiglaslik. Eelroaks kõigile supp ja edasi andis valida mitut sorti liha, salatit ning lisandeid. Palju jäi vaagnatele järele ning loodame, et neid "taaskasutatakse".

Pealelõunane aeg oli sisustatud töötubadega. Meie grupp suundus tegelema kontidega. Meie juhendaja oli antropoloog ja esimesed teadmised saimegi muuseumialal - millega tegeleb antropoloogia, milline on nägemus inimese evolutsioonist tänapäeval, milliseid vigastusi on avastatud erinevatel leitud luudel ning mida need näitavad, kui suur on kolpade varieeruvus erinevate piirkondade inimestel (seal oli olemas ka eestlase kolp - äkki kadunud Lembitu???) jne. Saime ka ise konte katsuda. Nimelt oli juhendajal kolm kasti, kus kolme inimese luud (vanad ja päris - kasutasime kummikindaid). Pidime need õigesti kokku panema. Oli päris huvitav väljakutse. Selgroogu ja kaelalülisid andis sobitada. Ja kui lõpuks kolm kuju laual olid, hakkasime selgeks tegema mis soost, kui vanad ja kui pikad. Vahepeal oli meil lausa tunne et mehe pea ja naise kolp. Lõpuks selgus, et kõik on üsna suhteline ja kindlalt saab sellega hakkama ikkagi spetsialist.

Järgmisena suundusime putukate maailma. Õues oli haljastamata metsasalu serv kuhu me suundusime ja seal ka püügiriistad kätte jagati. Pidime proovima nelja erinevat püügiviisi ning vaatama mida nendega kätte saame. Põhiliselt olid kõik kohad noori rohutirtsusid täis. Aga ringi lendas ka üks suur vapsik, leidsime põõsas oleva herilasepesa ning määramislinale saime röövikuid, mõned mardikad, topsis oli üks liidrik, mitmeid kärbseid ja Adao sai juhendaja rõõmuks rohust ka ühe metsprussaka kätte. Klassiruumis tegelesime rohutirtsude ja kilkide sirutamisega ning kes tahtis, sai endale need sirutatud putukad ka koju kaasa võtta. Rõõmu kui palju!

Enne õhtusööki tegime ringkäigu ülikooli keemiaosakonna laborites ja kabinettides. Väga lahedad olid majade vahekatustele rajatud haljasalad, mida saab kasutada ühest osast teise liikumiseks, aga ka puhkamiseks ja mõtete korrastamiseks. Väga tore asi igatahes. 

Õhtusöök oli jälle külluslik (kusjuures lõunasöök polnud veel jõudnud ära seedida). Taas mitut sorti liha, salatit ja lisandeid. Seekord korraldas Karol ka meile erinevate jookide degusteerimise. Oli igasuguseid huvitavaid maitseid. Aitäh silmaringi laiendamise eest!

4. päev - Matk mägedesse

Pühapäeva hommik algas eriti vara. Meile võimaldati hommikusöök kell 6.30, sest väljasõit oli juba 7.00 Loksusime bussiga peaaegu kaks tundi sihtpunkti. Sõidu ajal hariti meid Krakowi ja Zakopane vaatamisväärsuste ja ajaloo koha pealt.

Matka alguspunkt oli kohas nimega Kužnice. Kõik mäele ei tulnud, sest öeldi kohe ära, et kehvema
jõudlusega inimestel tasuks rahvast alla ootama jääda. Giid instrueeris meid enne rajale minekut, et mida tohib ja mida mitte, miks on viisakas piletit osta ja kuidas mäe peal käituda. (Märgid tundusid meile juba väga ameerikalikud, et ära karju mägedes kõva häälega, metsloomi ei tohi taga ajada jne.) Kuna giid oli botaanikaharidusega, siis saime taimedest päris palju teada. Kahjuks mida kõrgemale, seda vähem oli aega ringi vahtida, sest rada nõudis oma - erinevas kõrguses graniidist ja lubjakivist astmed olid ebatasased ja pidevalt pidi vaatama kuhu astud. Ka tõus oli varsti juba üsna järsk, seega "maarotid" kippusid päris valju häälega ähkima. Tegime küll mõningaid peatusi, (kus Karol meid vorsti ja juustuga kostitas) kuid need väga suurt rolli puhkamises ei mänginud. 

Esimene pikem vahe tehti sisse nn"mägionnis" mis tegelikult oli päris suur ja hästitöötav restoran.
Sinna jäi nüüd järgmine grupp pidama, kes ennast oli mäest üles trampimisega ära kurnanud. Ja neid polnudki nii vähe. Sest edasi läks rada juba lumiseks ja vesiseks. Polnud küll nii järsk, aga järsaku ääres suurtel kividel sai üsna kehvalt liikuda. Meie matka sihtpunkt oli 1620 m kõrgusel asuv sinise läbipaistva veega järveke. Mida võis ainult vaadelda ja selle taustal pilti teha. Muud tavapärased tegevused nagu ujumine, partide toitmine ja kalapüük olid keelatud. Taani mehed katsusid küll oma riideid maha koorida, kuid giid teatas, et rahvuspargi töötajana peaks ta neile siis trahvi tegema. Kui kõik soovijad said oma selfid ja grupipildid tehtud, siis võtsime suuna tagasi. Kuigi tundus, et allakäik peaks minema väga lihtsalt, siis see ainult tundus nii. Nii mõnegi koha peal liikusid osad tossudega tulijad tasakesi tagumiku peal, et mitte kiirelt alla libiseda. Polnud lihtsalt õigeid jalanõusid valitud, mis lumega haakuksid. 

Mägionni tagasi jõudes sai pool tunnikest puhkuseaega ning soovijad võisid tualettruume kasutada ja
omale sobivaid jooke tellida (kes piirdus tee ja veega, kes kandikutäie õllega). Jätkates mäest allatulekut, oli jalgadel kuidagi eriti raske. Sai proovitud küll teisiti astuda, kuid tahes tahtmata läks käimine aina kangemaks ja hakkasid komistamised tekkima. Õnneks said jalad lõpuks tasasele maale. Matk kestis üle seitsme tunni ja käisime maha erinevate tõusude ja langustega ligikaudud 14 km. 

Lõunasöök oli mäejalamil olevas kohalikus restoranis, kuhu sisse astudes saime kõigepealt pitsi kohalikku puskarit (tuli võtta kaks pitsi st. mõlema jala jaoks). Esimeseks roaks pakuti suppi, seejärel kartulit ja hapukapsast erinevate lihade ja vorstidega ning pelmeenidega. Magustoiduks saime õunakooki ja juustukooki. Kogu söögiaja käis võõrustaja Karol ringi viinakokteili pudeliga ning kallas soovijatele. Ja lärm läks järjest suuremaks ning ei tahtnud kuidagi vaibuda ka bussis. 

Aitäh korraldajatele väga huvitava kogemuse eest! Selgus, et enamik meist ei sooviks mägironijateks hakata.

3. päev - Linnaekskursioonid

Kui meile esimesel hommikul kaelakaardid jagati, siis oli seal lisaks numbritele ka värv ja seda läkski
vaja laupäeva hommikul. Hotellist lahkusid kolmel erineval kellaajal  - punane, sinine ja kollane tiim. Igalühel oli erinev giid ja omavahel kokku ei puututud. 

Esimene sihtkoht, kus meile ringkäik tehti oli Jagiellonian University Museum Collegium Maius. Giid oli hea jutuga ja itsitas alatasa oma naljade peale. Saime teada, et Kopernikust ei saanud iialgi professorit, sest ta oli selleks liiga tark. Nägime pilti, mille Louis Armstrong kinkis muuseumile Koperniku 500ndaks sünnipäevaks, terve ports oli igasuguseid rituaalseid esemeid jne. 

Järgmine giid võttis kogu seltskonna kokku ja jagas kõigile kõrvaklapid, et me tema juttu kogu aeg kuuleksime. See oli väga kasulik, sest tuul oli päris tugev ja me ei pidanud kogu aeg suu ammuli tema kõrval seisma, et natukenegi aru saada. Jalutasime läbi Rynek Glowny, mis on Euroopa suurim keskaegne linnaväljak. Külastasime Waweli kindlust ja kuningalossi. See Visla jõe kaldav paiknev kindlus, mille krüptis on kuningate hauakambrid, on kujunenud Poola sümboliks. Jalutasime Kazimierz´is (Juudi kvartalis), kuulsime millist puhastust seal oli tehtud, mis sai sõja lõppedes, milline seis on juutidega praegu, nägime tänavajupikest, kus filmiti Schindleri nimekirja. Lõunasöök oli Nowy Square´l, kus igaüks sai valida enda jaoks parimat. Meie katsetasime Zapiekanka´t, mis on pikk sai täidise või kattega. Oli ka üks alkoholibaar, mida Karol väitis olevat üks linna parimaid. Noori oli küll igal pool rohkelt.

Lõunaöögi lõppedes saime veidi kuulata veel Paavst Johannes Paulus IIst, kus esines, mida tegi ja
millised traditsioonid ta sisse seadis. Nägime veel vanalinna. Ning siis oli võimalus tagasi jalutada. Enamus Eesti tiimist võttis ette jalutuskäigu botaanikaaeda. Paar kilomeetrit ja kohal me olimegi. Seal oli igasuguseid põnevaid taimi ja määrates ning lugedes ei jõudnudki me tiiru peale. Juba tiksus aeg sinnani, et oli vaja hotelli juurde liduda. Õpetajate tiimidele anti kaks ja pool tundi, et saaksid oma töid arutada, katsetada ja proovida. Ning õhtu anti vabaks - otsiti süüa, juua ja tehti ettevalmistusi järgmise päeva mägimatkaks. 

2. päev - Avapäev Krakowis

 Reede hommik hotellis oli suurepärase hommikusöögilauaga. Vaikselt kogunesid ka erinevate maade tiimid. Rahvast oli palju, aga mõned näod tulid tuttavad ette - seega oskasime küll kokku viia, et kes Portugalist või kes Põhja-Makedooniast ning võõrad näod olid taanlased (nemad eelmisel korral tänu koroonale kohale tulla ei saanud.)

Radoslaw tellis kõigile taksod ja me sõitsime Krakowi ülikooli Registreerusime, saime kaelakaardid, ja veel igasuguseid asju. Auditoriumis tuletati kõigile meelde mis projektis me osaleme ja millises järjekorras asju teha tuleks. Siis tutvustas igaüks oma organisatsiooni ja jagas kõigile kingitusi. Meil olid seekord kingid kaasas vastuvõtjatele (Karol, Radsolaw ja Paulina) ning maiustused kõigile teistele. Peale kohvipausi  jaotusime gruppidesse. (Numbrid ja värvid olid juba kaelakaartidele taha kirjutatud) ning algas töö sektsioonides. Selle kokkusaamise lõpuks peaks valmima komplekt rohelise bioloogia tunde, mida saab läbi viia klassiruumist väljas.

Viis gruppi tegelesid tundide planeerimisega ja kuues grupp diskuteeris Poola aineühenduse korralduse üle. 

Lõunasöögiks anti meile tomatisuppi (Heli tellimise peale) ja hunnik erinevaid pelmeene. Kui enne 24. veebruari nimetati neid vene pelmeenideks, siis nüüd nad kannavad nime ukraina pelmeenid - spinati ja toorjuustuga, hapukapsaga, kohupiima ja vürtsidega, hakklihaga. Ja lõpetuseks tükk õunakooki ja kohv. 

Pärast lõunat suunduti jalutuskäigule. 6. grupp arutas oma teemat veel. Ülejäänud käisid endises paekivikarjääris, kus 1. juunil avatakse uhke supluskoht. Oli võimalus looduses oma tunnile peale vaadata.Õues oli kuum ja enamus väga kaua päikese käes mõelda ei jaksanud ning suunduti kiirelt Ülikooli kaitsvasse konditsioneeritud ruumi. 

Õhtul pärast värskendavat tualetti, toimus kolmekäiguline  "Welcome dinner" rohke veiniga. Eestlastel kõht täis ja põhku. Portugaallased ja taanlased alles siis ärkasid ja sukeldusid Krakowi ööellu.

1. päev - 19.05 Reis Krakowisse

Väljalend Tallinnast Warszawa´sse oli kell 14.45. Olime kohal igaks juhuks kaks tundi enne väljumist, sest liikusid kuulujutud, et check in´is võivad olla pikad järjekorrad. Kuna oli vaja pagas ära anda, siis oli vaja kassade juurest liikuda niikuinii ja leidsime, et pole mõtet internetis teha. Turvaväravad läbisime ilma suuremate vahejuhtumiteta (kui mitte arvestada pommiontrolli ja piiksuvaid jalanõusid). LOT- firma lennuk oli väiksemat sorti ja peaaegu täis. Pikkade jalgadega Meril õnnestus end üksikule kohale nihverdada ja jalad välja sirutada. Ülejäänud seltskond istus kenasti sirgete selgadega ja kokkupakitud jalgadega poolteist tundi oma kohtadel. Lennufirma jagas vett ja saia. Esimestele jagus ka õunapirukat, tagumised said ainult spinatitäidisega pätsikest. 

Warszawa lennujaamas oli meil vaevalt tunnike ootamist. (mõni jõudis kõhugi täis süüa) ning uus LOT-firma lennuk juba ootas. Üllatuslikul kombel oli see siselennu sõiduriist suurem, kui Tallinnast tulnu. Ning sabaotsani inimesi täis. Kaks kolmandikku lennukist oli täis meesterahvaid (enamasti mustade patside ja kõvakübaratega juudi noored ja vanad mehed) ja vaevalt üks kolmandik naisi. 

Krakowis võtsime suure takso, sest seitsmekesi (Heli pidi meiega ühinema reede hommikul) ja kohvritega polnud väikse masinaga midagi teha. Taksojuht oli üsna jutukas ja ilmnes tõsiasi, et ainuüksi Krakowis on peaaegu sama palju inimesi (1 miljon), kui Eestis kokku (1,3 miljonit). Laadisime oma asjad maha hotellis Golden Tulip (neid muide on Krakowis kolm) ning läksime linna peale süüa otsima. Fuajees kohtasime Karolit (poolapoolne peaorganisaator), kellelt juhiseid küsisime. Kõhud olid enamikul väga tühjad. Naiste seltskond oli huvitatud ühest korralikust salatist ja ta viis meid baari nimega CHIMERA, kus sai küsida taldrikule salativaliku. Super hea koht ja just see meis meil vaja oli. Aitäh, Karol!

Meri töötab vist veega, sest temal oli lausa eluliselt vajalik ujumiskoht leida. Seega nemad Marjega salatibaaris ei käinud.

Ülejäänud seltskond jalutas veidi raekoja platsil, kuulas pasunameest, vaatas hobukaarikuid ja läbi pargi jalutati hotelli puhkama.

Kokkusaamine Poolas, Krakowis 19.05 - 25.05

Poola sõitjate grupp on komplekteeritud. Eestit esindavad seekord Aiki Jõgeva, Heli Illipe-Sootak, Leelo Lusik, Inga Kangur, Meri Heinsalu, Marje Loide, Eve Popp, Ülle Sillasoo. 

Piletid on ostetud, plaanid tehtud ja sõit võib alata.

Päevakava on tihedalt töine ja lõppkokkuvõttes peaks valmima terve hulk "rohelise bioloogia" tunde.