3. päev - MATKA KANJON

Hommikusöök kell 8, väljasõit kell 9.00. Tegelikult hilinesime väljasõiduga, sest kondiitriäri oli unustanud meie grupi lõunavõileibade tellimuse (eile oli Ramadani viimane päev ja suured pidustused, äkki tasub põhjust otsida sealt...), seega pidime ootama, et usinad pagarid kiiresti u 40 võileiba valmis vorbiks. Kui võileivad peale paarikümneminutilist ootamist lõpuks valmis said, asusime teele Matka kanjoni poole.

Alustasime väikese tuuriga külastuskeskuses, mis asus vanas hüdroelektrijaama majas. 15 minutilise giidituuri käigus tutvustati maja ajalugu ning interaktiivse näituse vahendusel elektrienergia tootmise viise.  Peale seda suundusime edasi Matka kanjoni sügavustesse.

Kuna eestlane ei tunnista lahustuvat kohvi, mida meile hommikusöögilauas pakutakse, siis enne matkapäevaga alustamist käisime läbi ka väikesest restoranist, kust saime masinakohvi hankida. Kaks kohvi oli kokku 350 kohalikku, mis tähendab ligi 6 eurot.
 Jagasime grupi kahe paadi vahel ja sõit mööda maalilist Matka paisjärve (vanim tehisjärv Makedoonias) võis alata. Vesi oli türkiissinine, puud ja põõsad erinevates rohelise varjundites ning järve ümber kõrgusid võimsad kaljud.   Mõne ajapärast jõudsime esimesse sihtkohta – Vrelo koopani, mida peetakse maailma sügavaimaks veealuseks koopaks (sügavus on kirjade järgi üle 200 meetri). Näha oli seal nii stalagmiite kui stalaktiite. Koopa tagumises otsas olid kaks väikest järve, mõlemad üsna sügavad.

Istusime jälle paatidesse ning peatusime peale lühikest sõitu kaldaääres kust algas matkarada,  mis viis mägedes asuva kloostrini.
Matkarada kulges üsna püstloodis mööda mäekülge ülespoole. Selle läbimine võttis vaid pool tundi, aga oli sellegipoolest jalgadele kurnav. Tippu jõudes avanes lummav vaade ümberringi asuvatele mägedele. Väikesel platsil oli kabel ja pisike majalobudik, lisaks oli matkajatele mõeldud varjualused laudade-toolidega. Nautisime vaateid ja sõime kaasavõetud võileibu.

Õnneks ei pidanud me tagasi alla jõudmiseks läbima tuldud rada (mis oleks päris suur katsumus olnud), vaid saime minna laugemat, aga veidi pikemat teed. Allaminek kulges tõusude ja langustega kuni jõudsime kanjoni põhjas voolava Treska jõeni (mis ongi paisutatud Matka tehisjärveks). Julgemad (Eestlased ja Taanlased) käisid ennast jões jahutamas.

Kella poole viie paiku istusime bussi ja algas tagasitee. Bussi aknast avanesid vaated Skopje ääre – ja kesklinnale. Oli huvitav jälgida arhitektuuri ja tänavapilti. Skopje kesklinna ilmestavad arvukad skulptuurid ja monumentaalsed ehitised. Suurejoonelisust varjutavad aga pooleli jäänud „tondilossid“ ja tohutu maha visatud prahi hulk.
Õhtusöögiks kogunesime kell seitse hotelli restorani. Saime küll kõhu kõvasti täis, aga maitseelamused jäi eelmise päeva restoranikülastusega võrreldes kasinaks.