REIS TALLIN-MUNICH-PORTO-COIMBRA

Kokkusaamisele Portugali sõitsid (nagu esmakohtumiselegi ) juhatuse liikmed Heli Illipe, Leelo Lusik, Aiki Jõgeva.

Väljumine Tallinnast algas ehmatusega. Vaatamata sellele, et me olime lennujaamas kohal poolteist tundi enne väljalendu, siis tekkis raskusi õigeks ajaks julgestuskontrollist läbi saamisega. (Artikkel õhtulehest) Enamik peeneid masinaid ei töötanud (olevat rikkis) ja mitu lennukitäit rahvast pidid mahtuma ühest masinast läbi. Kui algul tundus, et pole hullu, jõuame, siis mida aeg edasi, seda aeglasemalt liikus tavajärjekord. Sest "kavalpead" läksid ostsid kiiresti koha ekspressjärjekorda (mis oli veidi lühem), aga liitus tavajärjekorraga. Mõned nahaalsemad ronisid vahelintide alt läbi jne. Meie lend pidi väljuma 7.05, meie selja taga seisid mõned korralikumad, kes ootasid pääsemist 7.00 väljuvale lennule. Mingist hetkest saime aru, et närvitsemine ei anna midagi - kas lennuk ootab meid või jääme maha. Saime sellest segadusest läbi 7.13. Õnneks lennukit peeti veidi kinni ja saime peale. Lend väljus 7:43.

Meie õpetajatena oleks asja korraldanud paremini. Mikrofonidest anda teada mis lennule pääsejad saavad kiirem turvakontrolli ja mis hiljem. Ka "kadunud" reisijad oleks saanud valjuhääldajate abil kiirem turvakontrolli lubada ja probleemid oleks lahendatud. Meie ees trügisid turvakontrolli reisijad, kel oli lennukile pääsemiseks aega veel 40 minutit. Katsusime turvameestele soovitusi jagada, aga asjata. 

Lennuk lisas kiirust ja Munich´isse jõudes olime graafikust maas vaid 15 min. Kahe lennu vahe oli üle kahe tunni, nii et meil oli aega tualette kasutada, puhata, süüa jms. Porto lend kestis kolm tundi ja nagu viimati lahkudes, siis Porto võttis meid vastu päikesepaistelise suvise ilmaga. Natuke ootamist ja flixbussiga Coimbrasse. 

Coimbra nägi välja nagu Tallinn suvel - täis kaevikuid ja ummikuid. Meie hotell Ibis asub just sellise kaeviku kaldal. Õnneks on portugaallased selline rahulik rahvas - lähevad normaalsel ajal õhtule, öö läbi tööd ei tee ja hommikul magavad une täis. Seega ei seganud see ehitus ka meid. 

Õhtuhämaruses jalutasime mööda Coimbra tänavaid, kuulasime tänavamuusikuid, vaatasime kuidas vanemad tudengid nooremaid repsivad (see tants ja trall pidavat kestma kuu aega), nautisime kohvikute melu ning lõpuks maandusime ise ühes Adao lemmikrestoranidest.  Erinevalt portugaallastest pole meie harjunud õhtul ohtralt liha ja kala sööma. Vaatamata sellele, et suutsime endale natuke salatit välja kaubelda, olime ööseks ikka silmini toitu täis. Hotelli jõudsime Eesti aja järgi peale keskööd.

PROJEKT HAKKAB LÕPPEMA

 Viimane kokkusaamine juhatuste tasemel toimub 21-25. märtsil Portugalis.

27. september - KOJUSÕIT

Eestlased lahkusid juba eelmisel õhtul, sest järgmisel hommikul oli vaja tööl olla. Välismaalastele oli veel üheks ööks Dorpatis magamiskohad reserveeritud. Hommikul liikusid kõik Tallinna poole. Kel huvi pakkus, sai veel veidi vanalinna uudistada ja siis juba lennukiga kodumaale. 

Tagantjärele oli kuulda, et taanlastele hakkas kõige kergemalt viirushaigus külge ja juba viimasel õhtul läks mõni halva enesetundega hotelli. Positiivse testi suutis neist hiljem teha Jane ja Helmet. Aga õnneks kulges see neil lihtsalt. 

Aitäh HELI seda suurt tööd ette võtmast! Loodame, et jaksad veel!

Suur tänu kõigile projektis osalenutele. Ilma Teie kõigi abita ei saaks selliseid asju teha. 

Ja see kõik ainult kinnitas veenudumust, et BIOLOOGIAÕPETAJAD ON MAAILMA PARIMAD ÕPETAJAD!

26. september - TREFFNER ja ESITLUSED

Eelmisel õhtul selgus, et Ott on Covid-positiivne ja meid Treffneris seekord ei aita. Aga õppealajuhataja ja sekretär pidid olema teadlikud ning küll me hakkama saame. Ruumidega oli veidi segadust, sest koolipäevadel vabade ruumide leidmine on päris keeruline. Õnneks said kõik kenasti ära paigutatud ja hakkasid tööle. Tänase päevaga pidid ettevalmistatud tunnid esitlusvalmis saama. Juhatus arutles projekti ja koostöö tuleviku üle.  

Peale lõunasööki saime end suurde auditooriumi ära paigutatud ja algasid esitlused. Kui võrrelda esmaseid esitlusi projekti algul ja nüüd toimunud ettekandeid, siis edasiminek on tohutu. Tundub, et õpetajad saavad üha enam aru mida vaja teha on, ei mõtle üle, suudetakse väga lihtsaid asju välja mõelda ja tulemused on imeilusad. Teemad said ette kantud järgmiselt:  1.grupp  - Sunligh & biodiversity (Eda Koskor); 2. grupp - Be "Nature detective" for a day (Maris Agasild); 3. grupp - Symbiosis is all around (Meri Heinsalu); 4. grupp - Animals in the

Neighborhood (Külli Kalamees-Pani); 5. grupp - Nature Detectives/Looking for Biotic Interactions (Urve Lehestik). 

Esitluste lõppedes anti osalejatele vaba aeg kaubandusega tutvumiseks ja viimaseks ühiseks õhtusöögiks koguneti bioloogide jaoks juba traditsiooniliselt Entrisse. Peeti kõnesid ja lahkudes oli

kõigil ilmselt peas see mõte, et selle seltskonnaga töötaks veel nii mõneski projektis.

Nüüd on kõik Sinu kätes Heli - sidemed on loodud, uued plaanid

paika pandud ja tulevik paistab helge. UUTE KOHTUMISTENI!

25. september - MEENIKUNNO ja TAEVASKOJA

Hommikul kella 9st võtsime bussiga suuna Meenikunno rabasse. Teel võtsime peale seeneteadlase Leho Tedersoo, kes kogu meie päeva jagas varrukast seente ladinakeelseid (ja eestikeelseid) nimesid. Lehol ja Helil olid seenekorvid kaasas ja kogusime söödavad seened kokku. Raba oli imeilus ning matkaraja lõpul käisid julgemad rabalaukas suplemas. Vesi oli pruun, soe ja hästi pehme. Nii mõnigi kes korra vees ära käis, sulpsas uuesti sisse. Ilm oli imeilus ja olemine väga mõnus. 

Lõunasöök serveeriti meile Põlva Koolis. Tavaline koolilõuna - riis/kartul, kanakaste, salat, kringel piim, vesi. Kõhu sai täis kõik.Astusime läbi ka loodusainete klassidest ja laborist. Päris mõnusad klassid olid (akvaarium, terraarium, mõned lilled ja laboritehnika koos laborandiga - paljude jaoks unistused). Sellistes õpiks loodusaineid küll. 

Järgmine sihtpunkt oli Taevaskoda ja sealsed liivakivipaljandid. Suutsime lõpuks teha grupipildi, kus
enamikel omakujundatud kalasärgid seljas. Matkarajal jalutamine päikeselises sügisilmas mõnusa seltskonnaga oli vapustav kogemus. Kuna portugaallaste lisaeriala on geoloogia pakkusid paljandid neile suurt huvi.  Ülejäänud seltskond nautis kauneid vaateid, veevoolu, sulistavaid parte ja erinevaid seeni. 

Suund tagasi Tartu, tunnike vaba aega ja juba ootas ees õhtusöök. Seekord toitlustas meid Tartu Kutsehariduskeskuse (VOCO) restoran. Imemaitsvate rahvusliku mekiga söökidega - sealihapraad, mulgipuder, hautatud kapsas, kurgi-tomati-sibula salat, soolaseenesalat, marineeritud räimed, leivasupp vahukoorega, kamavaht, karaskivali, kohv, tee, maitsevesi. Superhästi tehtud söögid. Maitseelamus oli võrratu. Alkoholi me seal ei tarbinud ja enamus seltskonda siirdus edasi pubisse "Iiri saatkond".

24. september - LOODUSMAJA ja TAMME GÜMNAASIUM

Hommikust tööd alustasime seekord pool tundi hiljem. Loodusmajja jõudsime pool10. Meid võttis vastu Aili Elts. Kogu seltskond jagunes kaheks. Ott Maidre juhatas ühe grupi läbi maja, tutvustas ruume ja rääkis oma meenutusi sellest ajast, kui ta veel loodusmajas töötas. Eriti elevile läksid inimesed kui said kasvuhoones tuuseldada ja loomade klassis erinevate puuride sisu uurida. Pildistati igasuguseid tabeleid seintel, topiseid, laste töid jne. Tekkis palju huvitavaid ideid. Hiljem rühmad vahetusid. Me liikusime koos Aili Eltsiga õppeklassi ja hakkasime tegutsema nahkade-koljude ja junnidega. Oli põnev otsida põdra või kopra pildile vastavaid väljaheiteid või  viia kokku kolju ja nahk. Ka sellest töötoast saime kaasa palju põnevat. Seekord olid kõige populaarsemad pildistamisobjektid sarved (metskits, põder ja hirv). Naisterahvad sättisid neid rõõmuga pea külge (millegi pärast ei teinud seda mehed :D).

Järgmisse söögikohta  DuNordi pidid kõik omal käel minema. Kes soovis võttis takso või Bolti, osad lippasid jala. Ilm oli ilus ja õigeks ajaks jõudsid kohale kõik. Du Nord oli meie jaoks spetsiaalselt lahti tehtud ning söögis saime kiievi kotletti (rohke võiga) koos salati ja kartuliga. 

Teise poole päevast veetsime Tamme Gümnaasiumis. Imeilus kool. Õpetaja Urmas Tokko tegi meile ringkäigu, näitas klasse, laboratooriume, pakkus kohvi ja krõbinaid. Lõpuks alustati ka tiimitööde ja tunniplaanide koostamisega.  Juhatus kuulas samal ajal arutelu meie Bioloogiaõpetajate Ühingu süsteemist ja SWOT-analüüsi (tugevused, nõrkused, vajadused ja ohud).

Lõpuks ometi kaks tundi vaba aega. Meri organiseeris Loodusmuuseumi tuuri ja linnaekskursiooni. Enamus läks kaubandusega tutvuma. 

Õhtusöök oli seekord Püssirohukeldris. Pakuti salatit, seapraadi hapukapsaga ja kohupiimapontšikuid maasikamoosiga. Ning ohtralt õlut ja Vana Tallinna likööri. Seltskond oli lärmakas ja hõisati erinevaid tooste. Pärast püssirohukeldrit liikus osa seltskonda edasi "Pahadesse poistesse", aga kuna taanlastel oli "paastupäev", siis sinna väga kauaks ei jäädud, sest boss käskis magama minna.

23. september - väljasõit VAIBLA LINNUJAAMA ja VÕRTSJÄRVE äärde

Laupäeva hommikut alustasime väljasõiduga. Esialgu lubas ilmaennustus tervet päeva vältavat sadu, kuid mida lähemalt ,seda mõnusamaks ennustus läks. Igaks juhuks haarasime kaasa vihmariided ja veekindlad jalanõud, kuna Vaibla linnuvõrkude juures oli eelmistel päevadel põlvini muda-pori segu.

Jagasime grupi kaheks. Bussi parem pool läks Oiu sadama matkarajale ja vasak pool Vaiblasse. 

Oiu sadam on kenaks ehitatud. Ka matkarada on puhas laudtee heade vaadetega. Kõik said ise rahulikult kulgeda, lugeda infotahvleid, jalga puhata ja juttu rääkida. Kuna oli "Maal elamise päev", siis sättisid parajasti oma müügilette üles ka kohalikud ettevõtjad. Kes soovis sai uudistada.

Tunni aja pärast hakkas tihedalt vihma tibama ja meie rühmad pidid vahetuma. Õnneks väga pikalt vett ei tilkunud. Linnujaama tööruum oli suhteliselt tilluke ja pressisime end sinna sisse kõik kokku, et näha, kuidas käib lindude mõõtmine, kaalumine, ülestähendamine. Esireas olijad said võimaluse uuritud linnuke vabadusse päästa. Pärast väikest loengut oli vaja püünisvõrgud üle vaadata. Eelmine grupp hoiatas meid sügava muda eest. Õnneks oli linnujaamal pakkuda suuri kalamehe säärikuid, sest plätude või matkasaabastega püügivõrkude juurde poleks küll saanud minna. Eksootika missugune!

Lindude rändeks väga hea päev polnud, aga päris tühjade kätega ka ei jäänud. Leidsime mõne sinitihase, lehelinnu, isegi ühe käbliku. Linnud pandi kotikestesse ja rändasid vaatlusjaama. Tagasiteel hakkas vihma sadama ja vaatlejad tormasid tagasi võrke kokku panema. Vihmaga linde võrkudesse ei püüta. Aitäh, Kristjan Adojaan - hariva hommikupooliku eest!

Lõunasöögi tõi meile Võrtsjärve kalamuuseumisse "Kataköögid".  Sõime kõrvitsa-aedviljasuppi koos lihapallidega, peedihummust koduleivaga ja magustoiduks käsitöömarmelaadiga kirjut koera. Väga maitsev kõhutäis. Aga eestlased on harjunud kõike kellapealt tegema. Ja kisuvad natuke närviliseks, kui aeg üle hakkab tiksuma. Lõunapoolsed rahvused lasevad toidul hea maitsta, teevad suitsu, räägivad juttu .... ja aeg muudkui venib. 

Esimene grupp jäi kalamuuseumisse ja teine läks Henn Timmiga Mustjärve äärde. Kalamuuseumis oli uudistamist palju. Giid oskas erinevate kalade kohta palju huvitavat rääkida. Klassis kuulasime kõigepealt loengut ja seejärel tegime kalatrükki (Gyotaku) kaasavõetud särkidele. Päris lahedad asjad tulid välja - hea idee, tasub ka edaspidi lastega katsetada. 

Mustjärve ääres oli lahe õõtsik. Seal oli vaja kergelt liikuda. Mõned võtsid jalanõud jalast ära ja
sulistasid paljaste varvastega. Enamik suutis "hõljuda", aga mõni tugevam suutis ka läbi astuda. (ütles, et elu käis silme eest läbi). Püüdsime mõningaid loomakesi, vaatasime taimi, katsusime vett, määrasime taimi, korjasime seeni jne. Oli üks mõnus pärastlõuna. 

Õhtusöök sai organiseeritud saunaõhtuna Tartust väljas. Süüa sai ohtralt, kuuma sauna ja külma tiigivett ka. Ning õhtu lõppes suure ühistantsuga.

22. september - TREFFNER ja ERM

Päev algas jalutuskäiguga Treffneri Gümnaasiumisse. Meid võttis vastu ja organiseeris Ott Maidre. Suur juht Heli oli omale tõveussi kusagilt külge saanud ja ravis end. Osalejad said omale kaelapaela koos nimesildiga, märkmiku ja pastaka, EBÜ logoga helkuri ning kotti ERASMUSE logoga. Kõigepealt tutvustasid osalejad end ja oma organisatsioone. Jagati kõigile kingitusi. Vahepeal saime kohvilauas suu magusaks. Ning seejärel jätkasime esitlusi. 

Lõunasöögi sõime Treffneris. Seejärel kogunesime jalutuskäiguks ja suundusime kiirkäiguks botaanikaaeda. Seal sai igaüks omale sobivas tempos ringi jalutada, õitsvaid taimi vaadelda ja pilte teha. (See on tänapäeva inimeste põhiline tegevus - jäädvustada kõike ja jagada). Jalutuskäik ERMi kulges mööda jõekallast ja läbi agulite. Kuigi maps näitas aega 32 minutit, kulus meie lonkimisega peaaegu tund. Temperatuur oli harjumatult suvine ning rõõmustasime väga, kui jõudsime suurde jahedasse betoonhalli. 

ERMis jagunesime kahte gruppi ja giidid tegid meile ringkäigu püsinäitusel ning vaatasime Uurali
Kaja. Infot oli tohutult ning erinevaid vaatamisi kõigile huvilistele. Aeg läks lennates. Pool grupist oli ERMis sulgemisajani välja ja ilmselt oleks veelgi olnud. Nii huvitav ülevaade sai.

Õhtusöögiks kogunesime Ränduri pubisse. Kõlistati veiniklaase ja õllekanne, hõisati tooste ning söödi kõht head-paremat täis. Ees on ootamas veel neli väga tegusat päeva.

 

21.09.2023 Sõit Eestisse

Üle Euroopa lendasid kohale portugaallased - veetsid pool päeva Tallinna vanalinna nautides. Taanlased (pildil) maandusid Riiga ning Tartu jõudes lahutasid meelt juba kohalikes söögi- ja joogikohtades. Poolakad maandusid Tallinna ja tulid sealt bussiga - kiitisid vaateid, mis neil meie bussiakendest avanesid. Põhja-Makedoonlased ilmusid vaikselt kohale. Eestlased tilkusid hotelli Dorpat kohale lõunast kuni poole ööni, et olla hommikul valmis tööks ja kodumaa kaitseks. :D

Vastuvõtjate gruppi kuuluvad seekord - Heli Illipe, Aiki Jõgeva, Leelo Lusik, Maris Agasild, Külli Kalamees-Pani, Eda Koskor, Meri Heinsalu, Urve Lehestik. Kaasa aitavad veel Ott Maidre, Urmas Tokko ja Heidi Kukk.

PROJEKTI LÕPP PAISTAB

 Projekti viimane ja viies kokkusaamine toimub Eestis 22.09 - 26.09.2023 

Olete kõik oodatud kaasa lööma!

7. päev - KOJUSÕIT

 Terve 7. päev kulus kojusõidule, Lõuna-Eestist tulijatel on see aeg veel pikemgi.

Alustasime päeva tavapärase hommikusöögiga hotelli restoranis ning rõõmustasime, et juba järgmisel hommikul saame nisukukli asemel süüa kodust musta leiba. Värske kurk ja tomat pole meil aga veel nii magusad ja maitsekad kui siin pakutavad.

Peale hommikusööki suundusime kohvreid pakkima. Kuigi meil oleks olnud aega, et veelkord üks kesklinna tuur teha, siis paraku sadas ladinal vihma ja otsustasime jääda ärasõiduni hotelli.
Lõunasöögiks suundusime kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse, kus tegime veel ka viimased ostud.

Kell kolm oli aeg ennast taksodesse pressida (nelja inimest ja nelja kohvrit väikesesse taksosse mahutada polegi nii lihtne). Taksosõit hotellist lennujaama kestis umbes 15 minutit ja raha kulus selle peale 1200 kohalikku ehk 20 eurot.

Skopje lennujaam on tundus olevat poole pisem kui Tallinna lennujaam, rahvast eriti palju ei olnud ja väravasse liikumine kulges kiiresti. Skopjest viis lend meid Varssavisse. Nüüd oli meil jälle pea 4 tundi aega Tallinna lennuni. Vaatasime lennujaamas ringi ja lõpuks istusime restorani, et maitsta poolakate tomatisuppi. Supp oli maitsev ja juttu jätkus kauemaks.

Ja siis peale lühikest lendu leidsimegi ennast Tallinna lennujaamast. Tore oli ära käia, aga veel toredam on tagasi tulla!

Aitäh, Põhja-Makedoonia! Kohtume veel!

6. päev - Esitlused ja kokkuvõtted

Algas viimane projektipäev, homme kell 17.30 ootab meid lennuk.
Hommikupoolikul anti meile 2,5 tundi aega, et tegeleda rühmades tunnikavade väljatöötamise ning esitluste ettevalmistustega.

Seejärel viidi meid tutvuma ülikooli teiste hoonetega, mis asusid vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel
keemiainstituudist. Esimesena tutvusime mükoloogia uurimissuuna ruumidega, mis oli 3-4 tuba eraldiseisvas väikeses majakeses. Edasi külastasime bioloogia ja matemaatika instituuti, kus meile tehti tuur laborites ning tutvustati parasjagu töösolevaid projekte ja üldisi uurimissuundi. Instituudi väikeses raamatukogus ootasid meid aga jogurt ja saiakesed, et veidi keha kinnitada.

Peale lõunasööki alustati esitlustega.

    1.       grupp (Urmas Tokko) – „Why do these plants live together?“  Koosluse liigirikkuse määramine Raunkieri „prooviringide“ meetodiga. Õuesõppele eelneb arutlev tund erinevate tegurite mõjust taimele ning järgneb kokkuvõte tulemuste esitlemiseks ja uurimisküsimusele vastuste pakkumiseks.

    2.       grupp (Cristina Kaska) – „ Lichens – plants or fungi?“ Koguda samblikke ning jaotada neid valitud tunnuste põhjal rühmadesse. Vaatluse ja uurimise käigus tehakse selgeks, kus ja kes koos kasvavad ja mida kõike ägedat nende abil teha saab.

    3.       grupp (Piia Haab) – „Does biodiversity depend on habitat?“ Kahe erineva koosluse liigirikkuse

määramine ruudumeetodil, koosluste liigirikkuse võrdlemine, postrite kujundamine ning arutelu.

    4.       grupp (Tiivi Rüütel) – „Bio-Masterchef - choosing the right conditions to produce alcohol“ Mida vajame alkoholi valmistamiseks: ained, vahendid. Käärimisprotsessi uurimine ja selgitamine.

    5.       grupp (Kaisa Helena Luht) – „Homemade repellents“. Kuidas keskkonnasõbralikult parasiitidega toime tulla? Äranäritud taimede uurimisest äädikakärbeste ja lehetäide  meelitamise-tõrjumiseni, võimalusi vastuste otsimiseks on palju.  

Peale esitlusi saime paar tundi vaba aega ja juhise kella kaheksaks linnasüdames asuvasse Chardak nimelisse restorani jälle kokku koguneda. Restoran tundus olevat populaarne koht, sest rahvast oli seal palju. Meile olid eraldatud tagumised ruumid ning kaetud rootsilaua stiilis laud. Muidugi pakuti söögi kõrvale veini ja õlut ning soovijatele Rakijat. Meeleolu pakkus lõõtsa ja kitarriga kahemehebänd, kes esitasid kohalike seas tuntud lugusid. Makedoonlased haarasid meid tantsukeerisesse ning tantsides ja trallides suundusimegi projektipäevade lõppu.

Põhja-Makedoonia võttis meid väga hästi vastu! Aitäh, oli väga tore nädal!

 

5. Päev - Природонаучен музеј на Македонија ja Makedoonia koolid

Viies päev algas nii nagu kõik eelmisedki, hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Kogunemine oli kell
8.30, et istuda neljakaupa taksodesse ning sõita Skopje Loodusloo muuseumisse. Sõit maksis umbes 4 eurot (vahemaa oli 5-6 km) ning kohalikud ütlesid, et odavam on võtta neljakesi takso kui liikuda ühistranspordiga.

Muuseumituuri juhatas sisse muuseumi direktor, kes selgitas kui palju ja milliseid liike nende kogudes leidub. Seejärel said kõik iseseisvalt väljapanekut uudistada. Ekspositsiooni kohta peab ütlema, et see oli üsna vana ja üksluine ning makedoonia keeles. Ei kujuta ette, et see lastele suurt põnevust pakuks, võib-olla ehk oma ala ekspertidele. Muuseum oli tegelikult aga väga suur ja muljetavaldava kollektsiooniga.

Muuseumikülastuse teiseks osaks olid töötoad. Esimeses töötoas tutvustati meile Makedoonia paleontoloogilisi leide, misjärel saime lauale asetatud kivistisi, luid ja mulaaže uurida, mõõta ja joonistada. Teine töötuba oli aga mineraalidest, kus tutvusime Mohsi skaalaga, lisaks näidati kuidas reageerib hape erinevate mineraalidega.

Kella 12ks oodati meid Vera Ciriviri Trena põhikoolis. Tutvusime sealse siseõue, klasside ning triiphoonega. Ekskursiooniks olime jaotatud kolme gruppi, mida juhatasid kooli õpetajad.
 Maja oli üsna väsinud olemisega, aga seinu ilmestasid arvukad laste tööd ja joonistused ning vastu tulnud lapsed olid rõõmsate nägudega. Erilist muljet avaldasid aga õpilased, kes tutvustasid kasvuhoones tehtavat uurimistööd. Need noored on tulevased teadlased ja tipptegijad! Lisaks sellele, et nad rääkisid väga hästi inglise keelt, oskasid nad meile tutvustada oma uurimistöö kõiki etappe mängleva kergusega, millega ka paljud üliõpilased hakkama ei saaks.

Peale koolikülastust saime vaba aja, et omal käel Skopje linnaga tutvuda. Makedoonlane Elena juhatas
meid Skopje keskväljakule ning tutvustas teele jäävaid vaatamisväärsusi. Käisime ka vanal turutänaval (Old Bazaril), mis oli täis kulla- ja hõbedapoode, kangakauplusi ja muid poekesi, mille vahele olid pikitud väikesed söögikohad.

Siis võtsime aga jälle taksod ning sõitsime päeva viimasesse sihtkohta Marija Kiri Sklodovska kooli, mis on meie süsteemi järgi põhikooli järgne kutsekool. Kooli spetsialiteediks on keemia ning sellega seotud harud – farmakoloogia, biotehnoloogia jne. Õpe kestab seal olenevalt erialast 3, enamasti 4 aastat. Meile tutvustati kooli uut laborit, kus käib töö peamiselt toiduainetööstuse jääkide (munakoored, pressjäägid jne) väärindamise suunal. Labor oli kena ning sisustus oli kõrgel tasemel.

Päeva võtsime kokku taaskord hotelli restoranis.