7. päev - KOJUSÕIT

 Terve 7. päev kulus kojusõidule, Lõuna-Eestist tulijatel on see aeg veel pikemgi.

Alustasime päeva tavapärase hommikusöögiga hotelli restoranis ning rõõmustasime, et juba järgmisel hommikul saame nisukukli asemel süüa kodust musta leiba. Värske kurk ja tomat pole meil aga veel nii magusad ja maitsekad kui siin pakutavad.

Peale hommikusööki suundusime kohvreid pakkima. Kuigi meil oleks olnud aega, et veelkord üks kesklinna tuur teha, siis paraku sadas ladinal vihma ja otsustasime jääda ärasõiduni hotelli.
Lõunasöögiks suundusime kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse, kus tegime veel ka viimased ostud.

Kell kolm oli aeg ennast taksodesse pressida (nelja inimest ja nelja kohvrit väikesesse taksosse mahutada polegi nii lihtne). Taksosõit hotellist lennujaama kestis umbes 15 minutit ja raha kulus selle peale 1200 kohalikku ehk 20 eurot.

Skopje lennujaam on tundus olevat poole pisem kui Tallinna lennujaam, rahvast eriti palju ei olnud ja väravasse liikumine kulges kiiresti. Skopjest viis lend meid Varssavisse. Nüüd oli meil jälle pea 4 tundi aega Tallinna lennuni. Vaatasime lennujaamas ringi ja lõpuks istusime restorani, et maitsta poolakate tomatisuppi. Supp oli maitsev ja juttu jätkus kauemaks.

Ja siis peale lühikest lendu leidsimegi ennast Tallinna lennujaamast. Tore oli ära käia, aga veel toredam on tagasi tulla!

Aitäh, Põhja-Makedoonia! Kohtume veel!

6. päev - Esitlused ja kokkuvõtted

Algas viimane projektipäev, homme kell 17.30 ootab meid lennuk.
Hommikupoolikul anti meile 2,5 tundi aega, et tegeleda rühmades tunnikavade väljatöötamise ning esitluste ettevalmistustega.

Seejärel viidi meid tutvuma ülikooli teiste hoonetega, mis asusid vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel
keemiainstituudist. Esimesena tutvusime mükoloogia uurimissuuna ruumidega, mis oli 3-4 tuba eraldiseisvas väikeses majakeses. Edasi külastasime bioloogia ja matemaatika instituuti, kus meile tehti tuur laborites ning tutvustati parasjagu töösolevaid projekte ja üldisi uurimissuundi. Instituudi väikeses raamatukogus ootasid meid aga jogurt ja saiakesed, et veidi keha kinnitada.

Peale lõunasööki alustati esitlustega.

    1.       grupp (Urmas Tokko) – „Why do these plants live together?“  Koosluse liigirikkuse määramine Raunkieri „prooviringide“ meetodiga. Õuesõppele eelneb arutlev tund erinevate tegurite mõjust taimele ning järgneb kokkuvõte tulemuste esitlemiseks ja uurimisküsimusele vastuste pakkumiseks.

    2.       grupp (Cristina Kaska) – „ Lichens – plants or fungi?“ Koguda samblikke ning jaotada neid valitud tunnuste põhjal rühmadesse. Vaatluse ja uurimise käigus tehakse selgeks, kus ja kes koos kasvavad ja mida kõike ägedat nende abil teha saab.

    3.       grupp (Piia Haab) – „Does biodiversity depend on habitat?“ Kahe erineva koosluse liigirikkuse

määramine ruudumeetodil, koosluste liigirikkuse võrdlemine, postrite kujundamine ning arutelu.

    4.       grupp (Tiivi Rüütel) – „Bio-Masterchef - choosing the right conditions to produce alcohol“ Mida vajame alkoholi valmistamiseks: ained, vahendid. Käärimisprotsessi uurimine ja selgitamine.

    5.       grupp (Kaisa Helena Luht) – „Homemade repellents“. Kuidas keskkonnasõbralikult parasiitidega toime tulla? Äranäritud taimede uurimisest äädikakärbeste ja lehetäide  meelitamise-tõrjumiseni, võimalusi vastuste otsimiseks on palju.  

Peale esitlusi saime paar tundi vaba aega ja juhise kella kaheksaks linnasüdames asuvasse Chardak nimelisse restorani jälle kokku koguneda. Restoran tundus olevat populaarne koht, sest rahvast oli seal palju. Meile olid eraldatud tagumised ruumid ning kaetud rootsilaua stiilis laud. Muidugi pakuti söögi kõrvale veini ja õlut ning soovijatele Rakijat. Meeleolu pakkus lõõtsa ja kitarriga kahemehebänd, kes esitasid kohalike seas tuntud lugusid. Makedoonlased haarasid meid tantsukeerisesse ning tantsides ja trallides suundusimegi projektipäevade lõppu.

Põhja-Makedoonia võttis meid väga hästi vastu! Aitäh, oli väga tore nädal!

 

5. Päev - Природонаучен музеј на Македонија ja Makedoonia koolid

Viies päev algas nii nagu kõik eelmisedki, hommikusöögi ja lahustuva kohviga. Kogunemine oli kell
8.30, et istuda neljakaupa taksodesse ning sõita Skopje Loodusloo muuseumisse. Sõit maksis umbes 4 eurot (vahemaa oli 5-6 km) ning kohalikud ütlesid, et odavam on võtta neljakesi takso kui liikuda ühistranspordiga.

Muuseumituuri juhatas sisse muuseumi direktor, kes selgitas kui palju ja milliseid liike nende kogudes leidub. Seejärel said kõik iseseisvalt väljapanekut uudistada. Ekspositsiooni kohta peab ütlema, et see oli üsna vana ja üksluine ning makedoonia keeles. Ei kujuta ette, et see lastele suurt põnevust pakuks, võib-olla ehk oma ala ekspertidele. Muuseum oli tegelikult aga väga suur ja muljetavaldava kollektsiooniga.

Muuseumikülastuse teiseks osaks olid töötoad. Esimeses töötoas tutvustati meile Makedoonia paleontoloogilisi leide, misjärel saime lauale asetatud kivistisi, luid ja mulaaže uurida, mõõta ja joonistada. Teine töötuba oli aga mineraalidest, kus tutvusime Mohsi skaalaga, lisaks näidati kuidas reageerib hape erinevate mineraalidega.

Kella 12ks oodati meid Vera Ciriviri Trena põhikoolis. Tutvusime sealse siseõue, klasside ning triiphoonega. Ekskursiooniks olime jaotatud kolme gruppi, mida juhatasid kooli õpetajad.
 Maja oli üsna väsinud olemisega, aga seinu ilmestasid arvukad laste tööd ja joonistused ning vastu tulnud lapsed olid rõõmsate nägudega. Erilist muljet avaldasid aga õpilased, kes tutvustasid kasvuhoones tehtavat uurimistööd. Need noored on tulevased teadlased ja tipptegijad! Lisaks sellele, et nad rääkisid väga hästi inglise keelt, oskasid nad meile tutvustada oma uurimistöö kõiki etappe mängleva kergusega, millega ka paljud üliõpilased hakkama ei saaks.

Peale koolikülastust saime vaba aja, et omal käel Skopje linnaga tutvuda. Makedoonlane Elena juhatas
meid Skopje keskväljakule ning tutvustas teele jäävaid vaatamisväärsusi. Käisime ka vanal turutänaval (Old Bazaril), mis oli täis kulla- ja hõbedapoode, kangakauplusi ja muid poekesi, mille vahele olid pikitud väikesed söögikohad.

Siis võtsime aga jälle taksod ning sõitsime päeva viimasesse sihtkohta Marija Kiri Sklodovska kooli, mis on meie süsteemi järgi põhikooli järgne kutsekool. Kooli spetsialiteediks on keemia ning sellega seotud harud – farmakoloogia, biotehnoloogia jne. Õpe kestab seal olenevalt erialast 3, enamasti 4 aastat. Meile tutvustati kooli uut laborit, kus käib töö peamiselt toiduainetööstuse jääkide (munakoored, pressjäägid jne) väärindamise suunal. Labor oli kena ning sisustus oli kõrgel tasemel.

Päeva võtsime kokku taaskord hotelli restoranis. 

4. päev - ŠARI RAHVUSPARGI KÜLASTUS

Kogunesime taaskord kella kaheksaks hommikusöögile. Hommikusöögiks pakutakse siin hotellis nisukukleid, valget ja tavalist juustu, võileivasinki, värsket kurki ja tomatit, keedu- ja praemune ning viinerilaadseid vorste. Valik pole just rikkalik, aga kõhu saab täis.

Väljasõit/kogunemine oli täna eelmistest päevadest veidi varajasem, sest ees ootas üsna pikk (1,5 h) bussisõit Makedoonia kõige uuemasse rahvusparki Šari mäe jalamil. Bussisõidu ajal muljetasime eelmise päeva sündmustest ja puhusime tööjuttu. Otil said vist kõik kontrolltööd parandatud, sest seekord tal neid kaasas enam polnud.

Kui kohale jõudsime, võttis meid Kitka nimelises hostelis vastu lahke pererahvas, kes pakkus teed ja kohvi. Kõik tundsid ennast mõnusalt ja peesitasid päikese käes. Ühel hetkel tuli siiski see laisklemine jätta ja teele asuda. Esimesed mõnisada meetrit kulgesid külateedel, mida ääristasid üsna suured, aga inimtühjad eramud. Retkejuhilt kuulsime, et mõned pered on kolinud siit linna paremat elu otsima, aga on ka albaanlaste suvemaju, mis suurema osa ajast niisama tühjalt seisavad.

Edasi liikusime mööda metsarada aina ülespoole. Eestlased muidugi olid iga mõne aja tagant tagumikud taeva poole mõnda taime määramas või mardikat imetlemas. Teised keskendusid pigem matkamisele. Umbes kaks tundi hiljem jõudsime sihtkohta – väikesele platoole, mida ilmestas veesilm ning kus oli lõkkekoht ja võimalus mingit müstilist sinist torujuhet pidi vett saada.
Lühikese puhkepausi järel liikusime tagasi alla, nüüd küll teist ja metsikumat teed pidi, vahepeal kibuvitsade vahel põigeldes ja mägiojasid ületades. Vaated olid taaskord suurepärased ning lumised mäetipud olid peaaegu siin samas.
Tagasi lahke pererahva juurde jõudes ootas meid juba veidi jahtunud lõunasöök (olime tulnud oodatust tunni võrra hiljem). Esimene käik sisaldas riivitud ja maitsestatud toorest peeti, kapsast ja porgandit, filotaignast kohupiimapirukat- bureki ja muidugi kõrvale rakijat.
Põhiroaks oli nende traditsiooniline savinõus küpsetatud roog valgetest ubadest - Tavče-gravče. Tõeliselt maitsev!

Hilisele lõunasöögile järgnes jällegi laisk mõnulemine ja jutustamine. Lõpuks saime aga oma väsinud liikmed bussi vedada ning tagasi hotelli sõita. Päev lõppes õhtusöögiga hotelli restoranis.