9. oktoober - Wadden Sea ja Rømø

Hommikul sai pühapäevaselt kenasti magada. Kohtumine koolimajas oli kokku lepitud kokku kella 10ks. Toimus kohaloleku kontroll, viimased WC külastused ja söögi/joogikaupade laadimised, Buss väljus alles 10.30 ja seekordne sihtpunkt oli 1.5 tunni kaugusel Rømø saarel asuv Wadden Sea. Rømø on üks parimaid kohti, kus kogeda selle piirkonna maastike mosaiiki. Seal domineerib liiv, mis vaheldub luidete, niiskete nõgude, järvede, soode, rannaniitude ja tammidega. See saar kasvab liivade liikumise tõttu igal aastal paar meetrit suuremaks.

Selleks reisiks olid kõik põhjalikult valmistunud. Taanlased räägivad, et neil on 265 päeva tuuline ja ülejäänud päevad tormised. Ettevalmistusena pidime panema jalga kindlasti kummikud (mõnel võttis see pagasist päris suure mahu ja kaalu), selga sooja pesu ja vihmakindlad riided. Väidetavalt oli nädala algul tugeva tuulega 5 kraadi sooja ja tugev vihm. Meie taanisoleku päevadeks oli imeilus ilm tellitud - Hommikul oli 14 kraadi sooja, mis päevaks tõusis 17 kraadini. Tuul oli mõõdukalt tugev ja enamik tundis end sissepakituna pigem liiga soojana. 

Esimene peatus tehti enne saart tammil kus meile anti ülevaade kohalikest tõusudest ja mõõnadest. Need piirkonnad on olnud madalad soised alad, mis suurveega aegajalt üle ujutati. Ajaloost on teada juhuseid, kus ujutati üle kogu küla, uppusid kogu küla veise-hobuse-lambakarjad ning hulk inimesi. Sellised probleemid vaevasid Misthusi küla kuni 1920 aastani, kui ehitati merepinnast 6,2 m kõrgune tamm. Tammitaguseid karjamaa-alasid on nüüdseks võimalik kasutada juba ka odra- ja rapsipõldudena. 

Käisime vaatamas posti kuhu on peale pandud messingist rõngad, mis tähistavad tormi kõrgeimat veetaset. Viimane suurim veetõus oli 1999. aastal, mil vesi õnneks tammist üle ei tulnud. 

Pika jutu peale läheb inimestel ikka kõht tühjaks. Seekord sai valida nelja sändvitsi vahel - kana, lõhe, kreveti või singiga. Aga nii mõnigi jättis osa söömata, sest ees ootas Rømø Beach ja suplusvõimalus.  

Ületasime pika tammi, mis meenutas meie Väkese väina tammi. Vee ääres oli palju kahlajaid (väikesed pika pruuni nokaga linnukesed, kellest olid eristatavad vaid suurkoovitaja ja meriski) ja parte (enamus ristpardid ja natuke sinikaelu). 

Rømø Beach (aasta ringi) on üks väheseid randu, kus võib ametlikult autoga sõita. Päris veider oli, et buss sõitis nii kaugele kõvaks tallatud liivale. Seda avarust võis kilomeetritega mõõta. Suvel on see rand peamiselt sakslaste päralt, kuhu nad tulevad oma autosuvilatega, rendivad rannas maju, suplevad, lennutavad lohesid, paarutavad autode ja ATVdega. Sealt liigub läbi sadu tuhandeid autosid nii et see on ülipopulaarne piirkond. Jalutasime rannale tõusu ajal ning soovijatel oli võimalik ujuma minna. Enamik taanlasi kraamis ennast ujumisriiete väele ja lippas vette (Meie seltskonnast julgesid end märjaks kasta ainult Heli ja Heidi). Veetemperatuur oli jahedavõitu ja

ujumisest ei tulnud nende suurte lainetega midagi välja. Sulps sisse ja kraps välja. Kellelgi hambad ei lõgisenud ning näod olid rahulolevad peas. Ülejäänud seltskond tegeles pildistamisega, liivausside kodade uurimisega ja karpide korjamisega. Kõik oli kõva liiv ning mõnus ringi tatsuda. Positiivne elamus saadud, jalutasime tagasi bussi juurde. Hüppasime läbi "turistilõksust" - kohvikud, poekesed. Kes soovis, ostis jäätist, magneteid jms nipetnäpet. 

Sõit Vejle poole kulges kiiremini, sest enamik magas. Ilmselgelt päike, rand ja külm vesi roiutasid. Enne õhtusööki lasid portugaallased oma lemmikuid degusteerida Sangriat ja erinevaid vorste. Taanlaste pakutud õhtusöök on muutunud iga õhtuga üha rikkalikumaks. Seekord oli olemas külm ja soe laud, erinevaid salateid, lihasid, kartuleid. Tegus päev, rikkalik õhtusöök ja hulk jooke tegid olemise mõnusaks ning üsna varsti vantsiti hotelli poole.