7. oktoober - Middelfart

Pärast varajast hommikusööki lahkusime hotellist. Rong väljus juba kell 8.30. Grupp jagati kaheks.

Osa meist pidi järgima Christiani ja osa Jörgenit, vahepeal oli vaja ümberistumine ning tunnise kulgemise järel olimegi Middelfartis. Selline väike linnake väikeste punastest telliskividest majakeste ja imeilusate eesaedadega. 

Meie suund oli Lillebælti rahvuspark. See on Taani suurim rahvuspark, mis hõlmab põhiliselt Väikest Belti (Taani väina) koos imeilusate rannikutega. Sellesse kuulub ka rahvuspargi keskus ja samas piirkonnas asuv hirvepark. Meie jagunesime kolme gruppi - üks seltskond läks metsa seeneretkele, teine suundus hirvi otsima ja kolmas mere äärde vaalu vaatama. Kahjuks ajapuuduse tõttu sai valida ainult ühe grupi. Mere ääres säras jälle Lars. Olime rannas, kus oli võimalik vaadelda maailma ühte suurimat pringlite kogunemiskohta. Kuna see koht väinast on järsult väga sügav, siis käivad need väikesed vaalad seal toitumas. Vaatasime keset jõge sulpsavaid tumedaid selgasid ja seljauimi, päris ranna lähedale nad ei tulnud. Seekord oli rohkem võimalusi vees pladistada, jagus nii kummipükse kui vaatlusvahendeid. Lisaks erinevat sugu krabidele püüdsime seekord kahte liiki lesta, merinõela, erinevaid meritähtesid, vetikatel elustsevaid sammalloomasid ning kopsakaid lõvilakk-meduuse.

Hirvepargis liikus ringi kolme liiki hirvesid - metskitsed, punahirved ja kabehirved. Peamiselt olid näha punahirved ja kabehirved. Liiga lähedalt näha ei saanud, aga olid täiesti äratuntavad. Ka seeni oli viimaste vihmadega päris palju tekkinud. Lõpetuseks jagas õpetaja Daniel kõigile oma lemmikuid söödavaid seeni - vahukommidest ja shokolaadiga kaetult. Tagasiteel jalutasime korraks suurele sillaletahtsid pringleid näha, aga tol hetkel midagi tähelepanuväärset ei leidnud. Pigem püüdsid pilku sillataladel ronivad köietatud inimesed. Selgus, et neile pakutakse meelelahutust, et saavad ronida üles silla peale (metallist teed ja trepid silla ülemistel taladel) ning hiljem mööda treppe alla. Kõik on hallides kaitseriietes ja kinnitatud trossidega sillatalade külge. Meelelahutus meenutas veidi meie traditsioonilisi seiklusparke.

Matkasime tagasi Middlefarti kesklinna ja jalutasime mööda peatänavat ning lasime end kohalikel

kohvikutel üllatada. Kuigi eelmisel õhtul väitsid kohalikud, et nende rahvuslik toit on kartul kaste ja peekon, siis meile tundus, et enamik armastab hoopis võileibu. Enamikes paikades pakuti sandwichi. Magusalembus ei ole eestlastega väga sarnane. Paljudes "maitsvates" kommipakkides või kommisegudes on sees lagrits. Poelette vaadates hakkas soomlaste lagritsalembus kahvatuma, taanlased on "hullemad". 

Enne õhtusööki anti meile vaba aega ja tagasi Rødkilde gümnaasiumi õhtusöögile olime oodatud kella seitsmeks. Eelroaks õnnitlesime meie taanlasest vastuvõtjat Jane´t sünnipäeva puhul. Laulsime talle ja jagasime kinke. Söögiks pakuti sandwichi, mille said ise kokku panna (koostisosad olid kaussidesse valmis pandud) Kes tahtis tegi rohkema lihaga ja kes soovis sõi ainult salatit saiaga. Magustoiduks toodi "unelmate kooki" (paks kollane magus sai, millel oli peal rasvane kookoskate). Sel õhtul lärm väga suureks ei läinud, kuid juttu jagus sellegi poolest hiliste õhtutundideni.