Pühapäeva hommik algas eriti vara. Meile võimaldati hommikusöök kell 6.30, sest väljasõit oli juba 7.00 Loksusime bussiga peaaegu kaks tundi sihtpunkti. Sõidu ajal hariti meid Krakowi ja Zakopane vaatamisväärsuste ja ajaloo koha pealt.
jõudlusega inimestel tasuks rahvast alla ootama jääda. Giid instrueeris meid enne rajale minekut, et mida tohib ja mida mitte, miks on viisakas piletit osta ja kuidas mäe peal käituda. (Märgid tundusid meile juba väga ameerikalikud, et ära karju mägedes kõva häälega, metsloomi ei tohi taga ajada jne.) Kuna giid oli botaanikaharidusega, siis saime taimedest päris palju teada. Kahjuks mida kõrgemale, seda vähem oli aega ringi vahtida, sest rada nõudis oma - erinevas kõrguses graniidist ja lubjakivist astmed olid ebatasased ja pidevalt pidi vaatama kuhu astud. Ka tõus oli varsti juba üsna järsk, seega "maarotid" kippusid päris valju häälega ähkima. Tegime küll mõningaid peatusi, (kus Karol meid vorsti ja juustuga kostitas) kuid need väga suurt rolli puhkamises ei mänginud.
Sinna jäi nüüd järgmine grupp pidama, kes ennast oli mäest üles trampimisega ära kurnanud. Ja neid polnudki nii vähe. Sest edasi läks rada juba lumiseks ja vesiseks. Polnud küll nii järsk, aga järsaku ääres suurtel kividel sai üsna kehvalt liikuda. Meie matka sihtpunkt oli 1620 m kõrgusel asuv sinise läbipaistva veega järveke. Mida võis ainult vaadelda ja selle taustal pilti teha. Muud tavapärased tegevused nagu ujumine, partide toitmine ja kalapüük olid keelatud. Taani mehed katsusid küll oma riideid maha koorida, kuid giid teatas, et rahvuspargi töötajana peaks ta neile siis trahvi tegema. Kui kõik soovijad said oma selfid ja grupipildid tehtud, siis võtsime suuna tagasi. Kuigi tundus, et allakäik peaks minema väga lihtsalt, siis see ainult tundus nii. Nii mõnegi koha peal liikusid osad tossudega tulijad tasakesi tagumiku peal, et mitte kiirelt alla libiseda. Polnud lihtsalt õigeid jalanõusid valitud, mis lumega haakuksid.
Mägionni tagasi jõudes sai pool tunnikest puhkuseaega ning soovijad võisid tualettruume kasutada ja
omale sobivaid jooke tellida (kes piirdus tee ja veega, kes kandikutäie õllega). Jätkates mäest allatulekut, oli jalgadel kuidagi eriti raske. Sai proovitud küll teisiti astuda, kuid tahes tahtmata läks käimine aina kangemaks ja hakkasid komistamised tekkima. Õnneks said jalad lõpuks tasasele maale. Matk kestis üle seitsme tunni ja käisime maha erinevate tõusude ja langustega ligikaudud 14 km.
Lõunasöök oli mäejalamil olevas kohalikus restoranis, kuhu sisse astudes saime kõigepealt pitsi kohalikku puskarit (tuli võtta kaks pitsi st. mõlema jala jaoks). Esimeseks roaks pakuti suppi, seejärel kartulit ja hapukapsast erinevate lihade ja vorstidega ning pelmeenidega. Magustoiduks saime õunakooki ja juustukooki. Kogu söögiaja käis võõrustaja Karol ringi viinakokteili pudeliga ning kallas soovijatele. Ja lärm läks järjest suuremaks ning ei tahtnud kuidagi vaibuda ka bussis.
Aitäh korraldajatele väga huvitava kogemuse eest! Selgus, et enamik meist ei sooviks mägironijateks hakata.
No comments:
Post a Comment