6. veebruar - koju

Pühapäevane varahommik Coimbras on otsekui väljasurnud. Ainult mõni üksik koerajalutaja uitas mööda tänavat. Suletud oli ka pääs bussijaama. See tekitas rahutust, sest bussi väljumisaeg tuli järjest lähemale. Lõpuks 5 min enne bussi
väljumist tuli kusagilt uksest mundris mees, kes suunas meid käega lähedalolevasse linnaliinide bussipeatusse. Selgus, et meie kolmekesi oleime ainsad, kes bussile istusid ja keda Portosse sõidutati. Maa-aluses Porto bussijaamas võtsime kohvikust hommikuse väikese eine, ronisime välja värske õhu kätte ja liikusime Boltiga lennujaama.

Porto lennujaamas pileteid registreerides pääsesid Aiki ja Heli ilma viperusteta (kolm süsti tehtud). Leelolt küsiti negatiivset testi (sest oli kaks süsti + põdemistõend). Õnneks oli eelmisel hommikul hotelli lähedalt otsitud testimispunkt ja negatiivse tesit tulemus olemas. Ka Põhja-Makedooni tüdrukud olid kahe süstiga ja pidid end tesitma, et lennule saada. Siit moraal - kott peab igasuguseid tõendeid ja pabereid täis olema, et ilma probleemideta reisida. Nii et piletid registreeritud, viimased päikeseampsud lennujaamast haaratud ja kojulend võis alata.

 Vihmasesse Frankfurdi lennujaama jõudes otsisime esmajärjekorras restorani, kus saaks korralikku šnitslit ja salatit (kes millest parasjagu viimaste päevade jooksul puudust oli hakanud tundma). Jälle küsiti kõikvõimalikke tõendeid (Olgugi, et me olime juba lennujaama turvatsoonis). Kõht täis ja meel hea!

Ööpimeduses Eestisse jõudes kontrolliti veelkord dokumente. Ning juba haaraski meid kaissu külm lumine Eestimaa.

Aitäh väga mõnusale reisiseltskonnale!